Riigihanke asjatu hirm

Kuigi uue seaduse üks peamisi eesmärke on hankeid lihtsustada, on tegemist küllaltki keerulise valdkonnaga, milles orienteerumine nõuab süvenemist. 

Maksuvõla ja heastamise puhul tuleb eristada, millal on tegemist heastamisega ja millal mitte. Kõige lihtsam on seda mõista nii, et maksuvõla tasumine ja heastamine on kaks ise asja ning maksuvõlga heastada ei saa. Selle põhimõtte rõhuta­mi­seks oleme esitanud riigikogule ka vastava ettepaneku.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus ette nähtud, et ette­võt­jat ei kõrval­data, kui maksuvõlg on tasutud või ajatatud hankelepingu sõlmimise ajaks.

Asjaolu, et maksuvõlaga pakkuja saab pakkumuse esitada, ei riku kellegi õigusi, kuna temaga tohib lepingusse astuda vaid siis, kui ta on hankemenetluse kestel oma kohustused täitnud. Kui edukal pakkujal on lepingu sõlmimise ajal maksuvõlg, tuleb anda võimalus see ära tasuda.

Maksuvõla olemasolu või puudumine märgitakse hankepassi. See ei tähenda, et hankija võlga ei kontrolli, vaid eduka pakkuja maksuvõlga peab ala­­ti kontrollima. Kui pakkuja on ­võla kohta valetanud, saab ta kõrvaldada valeandmete esitamise eest, sõltumata võla tasumisest või ajatamisest.

Heastamise puhul saab pakkuja tõendada, et kuigi tal on kõrvaldamise alus, on ta rakendanud meetmeid usaldusväärsuse taastamiseks ning seetõttu tuleks ta kõrvaldamata jätta. Seda võimalust saab kasutada hangetes, mille maksumus ületab rahvusvahelist piir­määra.

Kui ettevõtja soovib seda võimalust, peab ta esitama tõendid, et on rakendanud meetmeid oma usaldusväärsuse taastamiseks. Meetmed võivad olla seotud näiteks organisatsiooni ja personaliga, rikkumisega seotud kahju hüvitamine või koostöö uurimisasutusega. Mõistagi võivad meetmed iga aluse puhul erineda ning on võima­lik, et kõike ei saagi heastada, näiteks kui on välja kuulu­ta­tud pakkuja pankrot, siis toimub ettevõtte likvideerimine ning selle heasta­mine enam võimalik ei ole.

Tõenäoliselt saab heasta­mi­se kasutamine Eestis olema vähemalt esialgu küllaltki harva esinev, mille tõttu ei nähtagi eelnõus ette detailseid reegleid, vaid aasta pärast seaduse jõustumist hinnatakse praktika pinnalt, kas normid vajavad täpsustamist või kas meetmeid hindaks keskselt kindlaksmääratud asutus.

Eelnõuga nähakse ette, et kõrvaldada saab pakkuja, kes on pidevalt või olu­liselt rikkunud varasemaid hankelepinguid. Kui pakkuja on näiteks viivitanud asja üleandmisega, mis on kaasa toonud leppetrahvi, tuleks hinnata, kas viivitus oli oluline. Tõenäoliselt ei saa näiteks kontoritoolide üleandmisel kaasnenud ühepäevast viivitust pidada oluli­seks rikkumiseks.

Nõustume, et kõrvaldamise aluse rakendamine oleks lihtsam, kui see oleks tõendatud kohtuotsusega. Teisalt kohtutee võtab kaua aega, mistõttu ei tule kohtuotsuse ootamine tavaliselt kõne alla. Lisaks ei luba ka direktiiv piirata kõrvalda­mise aluse tõendamist jõustunud kohtuotsusega.

Autor: Mario Sõrm